Sümfoonia „Igaveses päevas“

Azizi sümfoonia järgib seda vaimset ja psühholoogilist kaaret viies omavahel seotud osas. Teose arhitektuur meenutab Beethoveni kuuenda sümfoonia või Berliozi Fantastilise sümfoonia jutustavat sümfonismi, ent hõlmab ka klaverisolistile antud dramaatilist rolli, kus klaver toimib jutustajana ning tõuseb kohati kontserdi solistipartii keskmesse. Läbi kogu teose kordub idée fixe’ina Simorghi-teema, ilmudes erinevates kujudes ja sidudes rännaku esmasest ärkamisest lõpliku muundumiseni.

Sümboolika ja struktuur

Sümfoonia on ühtaegu jutustav teekond ja mõtisklus taassünnist. Selle kaar peegeldab nii Attari Lindude keele müstilisi etappe kui ka fööniksi müüti: pürgimus, katsumus, kokkuvarisemine, surm ja ülestõus. Kolmanda osa lõpus toimuv kokkuvarisemine vastab lindude raputavale äratundmisele rännaku lõpus – et Simorgh, keda nad otsisid, on nad ise –, samas kui fööniksi taassünd viiendas osas kehastab ühtsust, enesetunnetust ja vaimset ärkamist, mis on poeemi tuumaks.

Kuigi „Igaveses päevas“ on oma kontseptsioonilt selgelt sümfooniline, kannab see endas kontsert-sümfoonia kahetist loomust, kus klaver on ühtaegu nii peategelane kui jutustaja. Orkestri massi ja intiimse soolohääle pidev vastasmäng peegeldab indiviidi kollektiivis – metafoori kolmekümne linnu teekonnast üheks Simorghiks.

Osad

Tuntud laul (Andante)
Kangelane kuuleb kutset — tuttav märk, mis äratab igatsuse suurema tõe järele. Ilmuvad kaks vastandlikku ideed: unise lullabiilaadne teema, mis viitab uinunud süütusele, ja marssilaadne motiiv, mis kuulutab liikumist. Viimastel lehekülgedel ilmub esimest korda fööniksi teema, süüdates otsingu.

Laulab minu kõrva (Adagio)
Algab teekond teadmiste poole. Lüüriline puhkpilli teema („Teadmised“) vaheldub ergutava vaskpillide marsiga, mis sümboliseerib õppimise raskusi. Klaver sekkub jutustajana, juhatades kangelast läbi vahelduvate võitluse ja taipamise hetkede.

Igaveses päevas (Moderato)
Sonaadivormis kujutab see osa eesootava tee avarust. Tragiline esimene teema on vastuolus jõulise Simorghi-laadse teise teemaga. Pikk modulatsioonisild — läbides kõik viiendike ringi kolmeteistkümne tooni puhkpillide fugaadi saatel — evib otsingu keerukust. Osa kulmineerub ootuspärase Simorghi motiivi triumfiga, kuid prantsuse sarved esitavad üllatavalt vales toonis akordi. Eepiline finaal laguneb karmis dissonantsis — muusikaline šokk, mis peegeldab Attari loos hetke, kui ellujäänud linnud mõistavad, et nad pole leidnud kujutletud Simorghi.

Leegideks põlenud (Allegro)
Tuli vallandub. Selle väsimatu rütmiline motiiv neelab kangelase teema, alustades vägivaldset võitlust Simorghi motiivi ja leekide vahel. Kangelane on alistunud; Simorghi motiiv ilmub katkenuna, põimununa surma rütmiga. See on hävingu etapp — vana mina ära põlemine.

Fööniks tõuseb taas (Allegro moderato)
Tuhkade pimedusest ärkab fööniks. Esimesed lendamise katsed ebaõnnestuvad; varasemate osade teemad naasevad, muutunud ja ebastabiilsena. Klaver juhib muusika tagasi kodutooni, meenutades kolmanda osa Simorghi-laadset teemat ning lõpuks kinnitades täielikku ja katkematut Simorghi motiivi. Orkester ühineb rõõmsas, harmooniliselt kindlas kliimaksis — kangelane ja Simorgh paljastuvad üheks, muutumine on lõpule viidud.

Sümfoonia albumi kaane on loonud Rahman Radmard, kasutades inspiratsioonina fööniksi kujutist 13. sajandi lõpust. Kujutis on väljakaevatud Takht-i Sulaimani alalt Iraanis.

Sümfoonia arhitektuur peegeldab sisemist rännakut, mis on Attari „Lindude konverentsi“ keskmes. Iga osa kajastab muutumise etappi — esimesest ärkamisest läbi katsumuste, meeleheite ja sümboolse surma kuni eneseteostuse lõpliku ilmutuseni. Nii nagu Attari kolmkümmend lindu avastavad Simorghi enda sees, kehastub „Igaveses päevas“ kangelane fööniksina, tõustes rännakutuhkadest uuestisündinuna. Attari luuletuse sügava allegooria mõistmine on oluline, et täielikult hinnata selle sümfoonia sümboolset ja emotsionaalset sügavust.

„Lindude konverents“

Autor: Attar Nishapurist (12.–13. sajand)

„Lindude konverents“ (pärsia keeles Manṭiq al-Ṭayr, tähendus „Lindude kõne“) on üks pärsia sufismi kirjanduse meistriteoseid, mille kirjutas luuletaja ja müstik Farid al-Din Attar Nishapurist 12. sajandi lõpus või 13. sajandi alguses. See on kirjutatud riimilistes paarides (mathnawi) ning põimib allegooriat, vaimset õpetust ja poeetilist ilu, uurides hinge teekonda jumaliku tõe poole.

Allegooriline rännak

Luuletus algab hetkest, kui kõik maailma linnud kogunevad arutama oma murelikku olukorda. Neil puudub kuningas, kes neid ühendaks. Tark ja kõnekas tuvi, hoopoo, pakub välja ettepaneku alustada teekonda Simorghi otsimiseks — legendaarse linnukuningas, kes elab Qafi mägede taga.

Kuid see teekond ei ole tavaline. Sufismi sümboolikas esindab see otsija vaimset teed jumaliku ühinemise poole. Simorgh on metafoor ülimale tõele — Jumalale või täiuslikule minale — samas kui erinevad linnud kehastavad inimlikke puudusi, kiindumusi ja voorusi.

Seitse orgu

Hoopoo selgitab, et Simorghi juurde jõudmiseks tuleb läbida seitse orgu, millest igaüks vastab müstilise arengu etapile:

• Otsingu org – otsija loobub mugavusest ja turvalisusest, et alustada tõe otsingut.

• Armastuse org – armastus võtab mõistuse üle, asendades intellekti jumaliku kirega.

• Teadmiste org – sügavam teadlikkus koidab; otsija hakkab nägema reaalsust sellisena, nagu see on.

• Köidikust vabanemise org – kõik ilmalikud kiindumused, sealhulgas enesekasu, tuleb maha jätta.

• Ühtsuse org – otsija tajub kogu olemasolu ühtsust.

• Segaduse org – tõe avaruse all muserdatud otsija langeb seisundisse, mis ületab ratsionaalse mõistmise.

• Vaiduse ja hävingu org – ego kustub ja alles jääb vaid Jumalik.

Iga org esitab katsumusi, mis proovile panevad lindude tahte. Paljud pöörduvad tagasi; teised hukkuvad teekonnal.

Saabumine ja ilmutus

Lõpuks jääb ellu vaid kolmkümmend lindu. Väsinult jõuavad nad Simorghi õuele — kuid ei leia seal välist valitsejat. Selle asemel näevad nad oma peegeldust säravas peeglis.

Siin avaldab Attar luuletuse keskse sõnamängu ja mõtte: pärsia keeles tähendab Simorgh (سیمرغ otsesõnu „kolmkümmend lindu“ (si = kolmkümmend, morgh = lind). Otsijad ja otsitav on üks ja seesama. Simorgh, keda nad igatsesid, ei olnud kunagi neist eraldiseisev; nende teekond oli vajalik muutus, et seda tõde tajuda.

Sufismi tähendus

„Lindude konverents“ ei ole lihtsalt muinasjutt; see on vaimse ärkamise käsiraamat. Lindude teekond sümboliseerib hinge puhastumist, illusioonide mahavõtmist ja arusaamist, et Jumalik ei ole väline entiteet, keda saavutada, vaid inimese enda olemuse tuum. Sufismi mõtlemises on see faas fanāʾ — mina hävimine Jumalas —, mida järgneb baqāʾ, jumaliku kohaloleku säilitamine.

Kultuuripärand

Üle kaheksa sajandi on Attari meistriteos inspireerinud luuletajaid, müstikuid ja kunstnikke üle maailma. Selle kujutised lennust, igatsusest ja eneseavastusest ületavad religioosseid ja kultuurilisi piire. Simorgh, nii müütilise linnu kui vaimse arhetüübi kujul, on jäänud võimsaks sümboliks pärsia kunstis ja kirjanduses, sageli põimudes fööniksi müüdiga — teise surma, taassünni ja igavese elu embleemiga.