Teose ülesehitus

Üldstruktuur

Sonaat koosneb kolmest osast, millest igaüks esindab üht Jumaliku komöödia osa:

Inferno — c-moll
Purgatorio — d-moll
Paradiso — A-duur

See tonaalne teekond liigub pimedusest valguse poole, c-molli meeleheitest A-duuri kirkuseni. Läbiv peateema ilmub kõigis kolmes osas, muundudes vastavalt rännaku muutuvatele etappidele.

Tellimus ja esiettekanne

„Jumalik sonaat“ telliti Ge.Ne.Ra poolt Dante festivaliks 2024 Ravennas, Itaalias, tähistamaks Ülima Poeedi 703. surma-aastapäeva. Teose maailmaesiettekanne toimus 26. septembril 2024 San Francesco basiilikas ning esitajaks oli Arashk Azizi – vaid mõne sammu kaugusel Dante hauast. See ajalooliselt ja vaimselt kõnekas paik andis esiettekandele erilise kaalu, kujunedes dialoogiks Dante loomingu kaasaegse tõlgenduse ja linna vahel, mis tema mälestust hoiab.

Põrgu

Motto: "Lasciate ogni speranza, voi ch'entrate."
(Kõik lootus jätke, astudes siit sisse.)

Avamiskoht algab bitonaalse akordiga — A-duur ja C-moll — sümboliseerides valguse ja pimeduse kokkupõrget. Kui A-duur ennustab lõplikku lahendust Paradiisis, siis C-moll tõmbab meid alla Põrgu langusesse.

Kromaatiline laskumine viib põhiteemani, mis läbib mitmeid variatsioone, kujutades Põrgu erinevaid etappe. Iga variatsioon muutub järjest tumedamaks, tihedamaks ja dissonantsemaks.

Rütm muutub sageli: 4/4-st 8/8-ks ja 13/8-ks, kulminatsiooniga viimases etapis — kohtumine Kuradiga — 12/8 taktis. Liszti, Rahmaninovi ja Verdi Dies Irae mõju on selgelt tajutav selle osa dramaatilises raskuses ja orkestri kõla rikkuses klaveril. Osa lõpeb ebamääraselt D-toonis, avades tee Puhastustulele.

Just meie maise elu poolel rajal
End äkki leidsin keest sünget metsa,
Sest õigelt teelt ma olin eksi läinud.

Oo, Muusad, mõistusele tulge appi,
Oo, mälu kes sa kirja panid nähtu,
Nüüd ilmutagu siin end sinu üllus!

Tol reisil, milest sina kiitu laulad,
Ta kuulis asju, milles seisnes põhjus
Ta võiduks ning ka paavstivõimuks pärast.

Siitkaudu pääseb kannatuste,
Siikaudu pääseb igavesse piina,
Siitkaudu pääseb hukkunute hulka.

Mind igavesse olemisse seati,
Ma olen esimene loodud asi.
Kõik lootus jätke, astudes siit sisse.

Purgatoorium

Motto: "L'anima, colpevole e confinata per sua colpa, è punita e, sebbene si sia pentita, deve attendere la misericordia di Dio."
(Hing, süüdi ja oma süü tõttu vangistatud, saab karistada ning kuigi ta on kahetsenud, peab ta ootama Jumala halastust.)

Teine osa algab D-mollis, kuid harmoonia muutub pidevalt. Puhastustules puudub stabiilne alus — puudub kindel rütm või selge tonaalne keskpunkt. Muusika vaheldub habraste iluhetkede ja ootamatute tormilisuste vahel.

Rütmid murduvad sünkoopide, ebaregulaarsete taktimõõtude, pauside, äkiliste hüpetega ja pidevate tonaalimuutustega. Erinevalt Põrgu laskuvatest fraasidest või Paradiisi tõusvatest meloodiatest hüppavad siin meloodiad ettearvamatult, keeldudes paigal püsima.

See rahutus peegeldab hinge seisundit Puhastustules — igatsust lunastuse järele, kuid selle saavutamatuses. Mõjutanud on ekspressionism ja serialism, ning osa lõpeb A-toonis, pakkudes pilgu tulevasest rahust.

Nüüd parematel vetel sõiduks puri
Siin paisub tõukama mu vaimu laeva,
Jääb julm ja tige meri seljataha.

Siin äratage ellu surnud luule,
Oo pühad muusad, kuulun ma ju teile!
Siin, Kalliope, näita kõrget lendu

Ja selle kõlaga mu laulu saada,
Mis kiitlejad kord harakates muutis,
Sest neile jultumust ei andestanud.

Me surrime kõik vägivaldest surma
ja lõpuni kõik püsisime patus

Siin maailm tõesti sootuks ilma jääud
On voorustest kuis ütled sa, ja seda
Vaid kurjus täidab seest ja katab pealtpoolt.

Kuid palun sind, sa ütle mulle põhjus,
Et seda näen ja näidata võin muile;

Paradiis

Motto: "Nel suo volere è nostra pace."
(Tema tahtes on meie rahu.)

Viimane osa algab ühe madala A-tooniga, mida järgneb põhiteema, nüüd säravas A-duuris, mängitud klaviatuuri kõrgetel helidel. See on esimene kord, kui sonaat hingab täielikult oma lõpptonis, sümboliseerides saabumist.

Osa areneb seitsme variatsiooni kaudu, millest igaüks muutub järjest valgemaks. Meloodialiinid on selged ja tõusvad, harmooniad läbipaistvad, tekstuurid avatud — mõjutatud minimalismi selgusest Arvo Pätsi vaimus.

Kui Põrgu karjub ja Puhastustuli võitleb, siis Paradiis lihtsalt on — rahulik, lahendatud ja särav. Teos lõpeb puhtas A-duuris, mis on puhkuse kõla.

Ent ometi, mis sellest pühast riigist
kui aare alles on mu mälestustes,
See peab nüüd olema mu laulu aine.

Oo hea Apollo, oma jõust nüüd anna
Mu viimseks tööks noo palju, kui on vaja,
Et ehiks mind su armastatud loorber.

Oo teie, kes te oma väikses paadis
Nii ahnelt kuulates mu lava järel
Olete sõndnud! Lauldes teed ma jätkan.

Küll võite laevukese kurssi hoida
Ka rannast kaugemale, kui te jääte
Kenasti minu laeva kiiluvette.

On tõsi küll, et nagu vorm ei vasta
Sageli sellele, mis kunstnik taotleb,
Sest aines teda nagu kurt ei kula.

Siin kujutulse kõrge lend küll väsis,
Kuid minu igatsust ja tahet tõukas
Nüüd Armastus kui tasa pöörlev ratas,
Mis juhib päikest ja ka teisi tähti.

Kaasaegne tõlgendus Dante’ist

Arashk Azizi „Divine Sonata“ ei jutusta Dante ajatut rännakut lihtsalt uuesti — see muundub peegliks meie enda ajastule. Kuigi juurdub „Jumalikus komöödias“, muutub sonaat 21. sajandit peegeldavaks heliliseks mõtiskluseks inimühiskonnast.

Arashki visioonis:

• Põrgu ei piirdu enam keskaegsete tule ja piinade kujutistega. See on elav põrgu, mille me ise loome: sõjad, mis armistavad terveid rahvaid, süsteemne rõhumine, mis purustab inimväärikust, julmus, mida me üksteisele põhjustame. See on maailm, mis kaotab oma moraalse kompassi, kus meeleheide kasvab lootusest valjemaks.

• Purgatoorium on kannatuse ja rahu vaheline ruum — tormiline, ebastabiilne ja rahutu otsing. Sonaadis väljendub see muutuvate rütmide, ettearvamatute hüpetega ja meloodiatega, mis keeldub paigale jäämast. See on inimkonna katse tõusta, terveneda ja taas uskuda — kuid alati kinni kahtluste ja tagasiminekute tsüklites.

• Paradiis Arashki versioonis ei ole religioosse traditsiooni lubatud täiusliku harmoonia võidukas nägemus. See on habras, inimlik paradiisi idee: nõrk, kuid püsiv lootus rahule ja stabiilsusele. See on vaikselt särav valgus pärast hävingut, hetk, mil torm on möödas ja maailm hingab välja — mitte täiuslik, kuid piisav, et edasi minna.

Nii muutub „Divine Sonata“ vähem keskaegseks allegooriaks ja rohkem kaasaegseks meditatsiooniks meie ühise rännaku üle: inimjulmuse sügavustest, muutuste ebakindluse kaudu habrase, kuid eluliselt vajaliku rahulootuse suunas. See on nii isiklik kui ka universaalne — Dante rännak uuenenud meie aja keeles, jutustatud klaveri hääle kaudu.

„Jumalik komöödia“ kohta

Luuletus

Dante Alighieri kirjutatud aastatel 1308–1321, „La Divina Commedia“ („Jumalik komöödia“) on üks suurimaid kirjanduslikke teoseid maailmakirjanduses. Luuletus on allegooriline visioon hinge rännakust Jumala poole, jagatud kolmeks osaks:

• Põrgu — langemine läbi Põrgu

• Purgatoorium — tõus Puhastustule mäele

• Paradiis — Taeva nägemus

See on nii sügavalt isiklik vaimne rännak kui ka ulatuslik moraalne, filosoofiline ja poliitiline avaldus Dante enda maailma kohta.

Dante elu

Dante Alighieri (1265–1321) sündis Itaalias Firenzes. Luuleline, filosoofiline ja poliitiline mõtleja, kes elas intensiivse poliitilise konflikti ajal. Tema pagendus Firenzest mõjutas sügavalt tema loomingut ning „Jumalik komöödia“ kirjutati tema rändamise aastatel.

Dante suri 1321. aastal Ravenas, kus tema haud asub tänini — koht, kuhu on sajandeid tehtud kirjanduslikke palverännakuid. Tema nägemus teispoolsusest on mõjutanud lugematuid kirjanikke, kunstnikke ja heliloojaid üle 700 aasta.